Raamatud on imelised asjad. Kui me välja mõeldud lugusid loeme, suudame tunda tugevaid emotsioone. Vahel peame peatuma ja aduma, et see pole tegelikult päris. Miks peaksime tundma tõelisi emotsioone ja naerma väljamõeldud lugude üle? Põhjuseks on, et enamik meie aju osadest ei suuda välja mõeldul ja reaalsusel vahet teha ja need osad käituvad mõlemal juhul samamoodi. Meie esiisadel oligi ainult päris elu, neil polnud ettekujutuse maailma. Need osad, mis maailmu eristada ei suuda, ongi pärit iidsetest aegadest- ehk siis püsinud kaua muutumatutena.
Teatud ajahetkel hakkasid inimesed teineteisele lugusid jutustama. Keel ja ettekujutlus töötasid koos, nagu ka nüüd, ja tekitasid peas kujutatud lugusid ja emotsioone. Me ei pidanud minema naaberorgu, et teada saada, kas seal on ohtlikke loomi, saime info oma kaaslastelt.
Mitmed eksperimendid on näidanud, et inimesed kipuvad uskuma, mida neile räägitakse, kui just neile pole enne öeldud, et see võib vale olla, see on loogiline, sest esialgne juttude edastamise eesmärk oligi info jagamine. Sellel põhjusel tunnemegi päris emotsioone, kui loeme väljamõeldud lugusid, sest osaliselt arvame, et see on päriselt. Nagu õudusfilmi vaatamine- me kardame, aga kinnitame endale, et see pole päriselt.
Naermist seostatakse huumoriga, kuid kõige suuremad naeruhood võivad tekkida, kui olukorras pole midagi naljakat. Naeru uurijad ehk gelotoloogid räägivad, et kõige tihedamini naerdakse olukordades, mis pole naljakad- kõditamine, vanade sõpradega kohtumine või “Borati” vaatamine. Kuidas saame siis naeru mõista, kui see võib juhtuda suvalisel ajal suvalises olukorras? Parim teooria oleks see, et naerame, kui pääseme ohust. Juhtub midagi ootamatut ja hirmsat ja tuleb välja, et olukord on hoopis ohutu.
Kuigi ka huumori kohta on erinevaid teooriaid, siis hea huumori puhul on oluline üllatusmoment või ootamtu olukord. Laboris tehti katseid, kus inimesed tõstsid väikseid ämbreid ja kui ämber oli ootamatult kerge või raske, siis see tõi katsealustes tihti esile naerupahvaku. Kõditamise puhul aga katsutakse meie kehal kohti, mis on õrnad, kuid samal ajal me teame, et see pole meile ohtlik.
Naermist võib esile kutsuda tunne, kuid sellel on ka visuaalne ja kuulatav komponent. See järeldub sellest, et naermine võib olla nakkav. Sellel võib olla kommunikatsiooniline eesmärk, et teavitada ka teisi, et miski on ohutu. Arvatakse, et ka ahvidel on analoogsed naermise väljendused ja rottide kõditamisel tekib inimestele mitte kuuldav heli, mida teised rotid kuulevad.
Ja seega ongi fakt, et suudame raamatute lugemisel naerda, et meie ettekujutus on nii tugev, et suudame tekitada endale “päris” maailma. Meie “vanad” aju osad vähemalt arvavad seda. Ja kõige imelisem on see, et selleks on vaja vaid tindiga kirjutatud märke paberil- ettekujutatavad lood, mis suudavad meid viia läbi aja ja ruumi teiste inimeste peadesse.
Miks me siis naerame, kui näeme tinti paberil? Sest me loome reaalsuse, kus naeru ärgitavad samad asjad ja olukorrad, mis päris elus. Sa võid lugeda ükskõik kas hirmujutte, seiklusjutte oma turvalises kodus, olukord, mis võib tunduda ohtlik, kuid on turvaline, ning sa lubadki endale naeruteraapiat.