Kuidas küll panna kirja massiivne lugu kontaktläätsede keerulisest arenguteest, mis algab 1835. aastast, mil Ludwig Müller-Uri tegi Saksamaal esimese klaasist kunstsilma, kuni tänapäevase peene, kõrgtehnoloogilise ja mitmemiljardilise läätsedetööstuseni? Lihtne ja loogiline vastus sellele võiks olla, et kronoloogiliselt. Aga asi on siin hulga keerulisem, kuna kontaktläätsede tehnoloogia arengut järgmisele tasemele viinud teod olid tihti mitmete samaaegsete ja pealtnäha seoseta tegevuste tulemus ning mitmed neist sõltusid ka suure hulga entusiastide, leiutajate, ettevõtjate, ärimeeste, tehnikute, teadlaste, inseneride, optikute ja optometristide juhuslikest tegudest.
Läätsedetehniku Tuohy saatuslik õnnetus
Raamat algab põneva looga sellest, kuid kõvade läätsede tootmine sai alguse Saksa klaasipuhujate poolt klaasist kunstsilmade loomisest 19 sajandi keskel. Tol ajal oli klaassilmade valmistamine tõhus äri, kuna sõjas, haigustes ja tööõnnetustes kaotati tihti silmi. Silmi asendati täies mahus klaaskuulidega või siis kaeti klaaskestaga haigeid või vigaselt moodustunud silmi. See raamat seostab esimest korda otseselt klaassilmade tegijad kontaktläätsede arenguga selliselt, et tema kirjelduse kohaselt algas kõvade läätsede ajastu õnnetusega läätsedetehniku Kevin Tuohy töötoas, kus ta valmistas läätse, mille asetusosa murdus ära. Hetketunde ajel otsustas Tuohy servi poleerida, paigutas selle seejärel oma silma (või siis oma naise – siin läheb ajaloo kirjeldus lahku) ja see töötaski.
Koduköögist maailma-areenile
Teine suur osa raamatust on pühendatud Tšehhi polümeerikeemiku Otto Wichterle tööle, kes oli sunnitud arendama tsentrifugaal-kummivalu tehnoloogiat oma kodus, kuna tema kommunistidest ülemused pidasid läätsede arendamist mõttetuks. Bowden toob oma raamatus välja ka kogu hilisema lahingu pehmete läätsede globaalsete arendamise ja tootmisõiguste saamise eest.
Raamatu tipphetk on ühekordsete läätsede leiutamine pahura Taani oftalmoloogi Michael Bay poolt. Selle loo, mida varem keegi kirja pannud ei ole, sai Bowden Bayd intervjueerides. Bay oli mures pehmete läätsede kandmise kõrvalmõjude pärast ning läätsi mikroskoobi all uurides kohkus, kuna need nägid välja „nagu supp“. Ta arvas, et suudab midagi paremat välja mõelda. Ilma mingi eelneva kogemuseta läätsede tootmistehnoloogiast näitas ta 1980. aastal üles ennenägematut julgust ning kogus kokku 5 kolleegi, et leida parem ja odavam kontaktläätsede tootmise viis. Ta julgustas oma meeskonda „tegema kõike algusest peale ise“ ja mitte otsima lahendusi raamatutest. Tema tiim arendas välja stabiilse pehmete läätsede vormimise tehnoloogia ning esimesed läätsed valmistasid nad juba kahe nädala pärast. Paar aastat hiljem müüsid nad oma tehnoloogia Johnson & Johnson’ile, kes arendas tehnoloogiat edasi ning 1988. aastal alustas juba ühekordsete läätsede müüki kogu maailmas, muutes sellega globaalset läätsede turgu drastiliselt.
Raamat kirjeldab multimiljardiliste äride – Bausch & Lomb, CIBA Vision, CooperVision ja Johnson & Johnson Vision Care – maailma, mis vastutab läätsede masstootmise eest. Samuti räägib raamat ka läätsede hooldusvahendite turust, mis algab samuti tagasihoidlikust suvilatootmisest 1960. aastatel, kui John de Carle segas läätsede hooldusvedelikke kokku oma köögis, filtreeris neid läbi naiste nailonsukkade ja täitis pudeleid enda elutoa laual.
Erinevalt tavapärastest „asjalikest“ raamatutest saab seda raamatut lugeda nagu huvitavat romaani ja kindlasti on see kasulik kõigile neile, kes seostavad äriedu suuremat kasu ka selle taga olevate ajalooliste tagamaade teadmisega.
Kui ka sinul tekkis nüüd selle äärmiselt huvitava ja mahuka raamatu vastu huvi, siis tellida saad sa seda siit SIIT