Eesti keskmist palka ja igapäevaseid kulutusi arvestades on laenamine paljude inimeste jaoks pea ainuke võimalus toimetulemiseks – vastasel juhul jäävad paljud elutähtsad ostud lihtsalt tegemata. Üldiselt kasutavad enamus inimesi selleks kõige lihtsamalt kättesaadavaid laenuteenuseid – nagu näiteks kiirlaenufirmade poolt pakutavaid. Põhjuseid selleks, miks suur osa inimesi just selliseid laenusid kasutavad, on mitmeid ja erinevaid. Kellel ei ole võimalik suurematest laenufirmadest laenu saamiseks nõutavaid pangaväljavõtteid esitada või siis ei paku pangad võimalust võtta laenu väiksemas summas. Oma osa mängib siinkohal ka laenutaotlemise protsessi keerulisus – pangast laenu saamine on üldjuhul pikk ja komplitseeritud protsess, samas kui kiirlaenu saamine on tehtud nii lihtsaks ja mugavaks, et paljudel juhtudel ei pea selleks isegi kodust lahkuma.

Kiirlaenude kohta ülevaatliku info saamiseks ja erinevate pakkumiste analüüsimiseks on mugav kasutada Laenud247 veebilehte.

Laenu taotlemisel on suur roll ka inimese sotsiaalsel staatusel, haridustasemel, töökohal ja sissetulekutel. Kurb tõde on siinkohal see, et suur protsent Eesti inimesi ei saa ametlikku palka, vaid elatub juhutöödest. Ka selline olukord paneb neid aeg-ajalt kiirlaenufirmade poole vaatama –  äraelamiseks raha napib ning väiksemate summade laenamisel ja eelnevate maksuvõlgade puudumisel kiirlaenufirmad inimese tausta just ülemäära palju ei uuri. Kahjuks leidub selles kategoorias ka neid, kes sellist vähest kontrolli ära kasutavad, end lõhki laenavad ning laenu tagastada ei suuda. Laen on siiski finantskohustus ning inimene peaks oma võimeid ja võimalusi enne laenu võtmist adekvaatselt hindama. Laenamine on nii mugavus kui paratamatus – ühelt poolt on vajalikke asju, mida on mugav soetada koheselt nende eest täies mahus tasumata, teiselt poolt tuleb ette ka selliseid hädavajalikke oste, mis koheseks täielikuks finantseerimiseks liiga kulukad on (pesumasin, pliit, auto jne.).

Tänapäeval on levinud “kaasaegne vanasõna“, et elu ise sunnib inimesi laenama. Kui üks laen on lõppemas, ei tasuks siiski veel kergendatult hingata, kuna elu paneb inimesi tihtipeale sellistesse olukordadesse, kus kohe tekib vajadus uue laenu järele. Leidub neid, kes nimetavad laenamist ka sõltuvuseks, aga ka neid, kes mõistavad laenamise vajadust ning suhtuvad sellesse kaine mõistusega. Käitumismallid laenamise suhtes kujunevad välja väga erinevalt – kas siis konkreetsest olukorrast või kergemeelsusest ajendatuna, a la mis see paar lisaeurot kuus siis ära ei ole.  Suuremad laenud kujutavad endast ka pikemaajalisemaid kohustusi ning eeldavad inimestelt ka mõningast „selgeltnägemist“ oma suutlikkusest ka tulevikus laenu tagasi maksta. Seega olgem laenamisel ettenägelikud, mõistlikud ja mõistvad!

Nii alustas näiteks Tartu Ülikooli raamatukogu 2010. aastal oma hoidlas kas liigse kuivuse või siis hoopis samavõrd kahjuliku niiskuse poolt kahjustatud raamatute jaoks uute tingimuste loomist ja parandab sellega nende olukorda mitmekordselt.

Enne lugemissaali ning teiste ruumide välisilme muutmist peeti oluliseks just kütte- ja ventilatsiooni süsteemide täiustamist, sest just raamatud on raamatukogus need, mis end sealsetes tingimustes kõige paremini tundma peaksid. Korralikud tingimused hoidlas tagavad vanade ja miks mitte ka uute teoste korraliku säilimise veel paljudeks aastateks. Erinevatel raamatutel on ka erinevad vajadused ning nende tagamine tähendab suurt tööd. Nii ei talu näiteks pärgamentraamat kuiva ning liigselt sooja ruumi – pikaajaliseks säilimiseks peab seda hoidma hoopis niiskes ja jahedas ruumis. Selliseid viissada aastat vanu kirjutisi on Tartu Ülikooli raamatukogus aga mitmeid eksemplare. Nüüd on tänu uutele süsteemidele lootust neid tudeerida ka meie mitmenda põlve järeltulijatel. Multilotto.com

Mis on kõige olulisem asi, mida sa tahaksid oma lapse juures arendada? Kui sa kuulud enamuse hulka, siis arukus on kindlasti top10-s. Me kõik tahame tarku, helgeid lapsi, selleks me veedamegi niipalju aega valides lapsele sobivat kooli ja kontrollides, kas meie lastel on ikka parimad õpetajad. Kuid tuleks aru saada, et lapsevanemana, muutes raamatud oluliseks osaks meie laste elus, on meil võimalus tõsta laste potentsiaali.

Me kõik teame, et lastele raamatute lugemine on kasulik. Aga kas olete kursis, kuidas see täpselt kasulik on? Missugust positiivset mõju avaldab see mudilastele või koolieelikutele? Järgnevalt räägimegi ettelugemise positiivsest mõjust kahe- kuni viieaastastele lastele.

1. Tugevam side lastega.

Laps on  pidevas liikumises- mängib, jookseb ja uurib oma ümbrust. Kahekesi voodis lamades saad aja maha võtta ja meenutada neid aegu, kuidas ta beebina sinu kaisus oli. Selle asemel, et teha sellest ülesanne, saab lugemisest tegevus, mis teid kahte lähedasemaks muudab.

2. Edukus koolis.

Üks suurimaid kasutegureid lastele ettelugemises on kindlasti laste õppimisvõime suurendamine. Paljud uurimused on näidanud, et kui lastele on enne kooli raamatuid ette loetud, siis nad saavad ka koolis paremini hakkama. See tekitab õppimiseks tugeva pinnase ja aitab paremini hakkama saada kõigis õppeainetes, sest nad suudavad teksti paremini mõista ja analüüsida.

3. Oskus paremini kõneleda.

Kogu mudilaseea õpib laps hääldust ja põhilisi vestlusoskusi. Kui laps ei oska veel lugeda, kuid võtab siiski raamatu lahti ja laliseb või loeb oma väljamõeldud lugusid, tähendab see väga tähtsa oskuse õppimist. “Mängult lugemine” annab tugeva põhja päris lugemisoskuse õppimiseks.

4. Lugemise põhioskuste õppimine.

Lapsed ei saa sündides lugemisest kui tegevusest aru, et tuleb lugeda vasakult paremale, et tekst on sõnadest erinev. Varajase lugemise üheks suurimaks kasuks ongi põhioskuste kinnistamine.

5.Paremad suhtlemisoskused.

Lugedes väikestele lastele raamatuid ette, on palju suurem tõenäosus, et nad oskavad ennast paremini väljendada ja mõistavad teisi lapsi paremini. Jälgides suhtlemist tegelaste vahel raamatus ja ka kontakti sinu ja lapse vahel lugemise ajal, õpib sinu laps väärtuslikke suhtlemisoskusi.

6. Keele omandamise võime.

Varajast ettelugemist on seostatud parema keelte omandamise oskustega, nii emakeele kui võõrkeelte puhul.

7. Loogiline mõtlemine.

Veel üks oluline raamatutest saadud oskus on aidata lastel aru saada abstraktsetest asjadest, kuidas rakendada loogikat erinevates situatsioonides, leida põhjuse ja tagajärje seos ja osata olukordadele hinnanguid anda. Kui sinu laps saab piisavalt vanaks, õpib ta neid oskuseid reaalses elus kasutama.

8. Uutele kogemustele reageerimine.

Kui sinu lapse elus on mõni oluline sündmus või stressirohke sündmus, siis sarnase situatsiooniga loo ettelugemine aitab tal sündmusega reaalelus paremini toime tulla. Näiteks esimese koolipäeva kohta raamatute lugemine aitab tal selle keerulise päevaga kergemini toime tulla ja näitab, et väike muretsemine on tavaline.

9. Parem keskendumisvõime ja distsipliin.

Väikesed lapsed võivad loo rääkimise ajal muutuda rahutuks, kuid mida tihedamini ettelugemist  juhtub, seda paremini õpivad nad keskenduma. Lugude paremini mõistmisega kasvab ka nende enese distsipliin, pikem tähelepanuvõime, suurem mälumaht- see kõik aitab sinu last edasises elus.

10. Lugemine on lõbus.

Varajane lugemine aitab lugemisest teha ajaviite, mitte kohustusliku ülesande. Lastel, kellele on varajasest lapsepõlvest ette loetud, on suurem tõenäosus valida ka tulevikus meelelahutuseks raamat, mitte arvutimäng või televiisor.

„Kirjutamine on lihtne. Pead ainult valed sõnad maha tõmbama.” Mark Twain.

Enamikele autoritele on kõige raskem ülesanne mitte kirjutamine, vaid unistus, et neid avaldataks.  Tänapäeval on selleks rohkem võimalusi kui iial varem. Tegelikult pole siiski kõige raskem avaldatud saada, vaid kirjutamise osa on siiski raskeim ülesanne.

Ma just lõpetasin oma esimese raamatu ja minu üllatuseks polnud raske mitte avaldamine, vaid kirjutamise protsess. Tagasi vaadates näen asju, mida olen juurde õppinud. Tähtsaid nippe, mida tuleks teistega jagada. Mida on vaja, et raamatut kirjutada? Siin on minu soovitused:

Alustamine.

• Alusta vaikselt. 300 sõna päevas on täiesti piisav. John Grisham alustas oma karjääri advokaadina, ta ärkas igal hommikul ja kirjutas oma romaanist ühe lehekülje. See on selgelt toimiv süsteem. Kui vajad alustamiseks ideid, siis internetis on spetsiaalsed leheküljed just selle jaoks.
• Tee plaan. Tee endale lühiplaan kogu teosest, siis jaota iga peatükk osadeks. Mõtle oma raamatust kui kolmest põhiosast- algus, keskmine osa ja lõpp. Kui teed asja keerulisemaks, võib asi käest ära minna. Kui vajad struktureerimisel abi, on olemas palju abimaterjali, näiteks artikkel „Tee tööd” Steven Pressfield.
• Määra endale kindel igapäevane aeg raamatuga töötamiseks. Kui tahad mõned päevad vabaks võtta, siis lisa see oma plaani. Ära lase enda kehtestatud tähtaegadel mööda minna.
• Otsi omapäraseid paiku, kus kirjutada. See peaks olema koht, kus sa muidu ei käi ka muid asju tegemas. Ideaalne oleks koht, paik, kuhu sisened nagu töökohta, kuid tunned ennast väga hästi.

Hoia asju kontrolli all

Pane paika kindel sõnade arv. Mõtle 10 000-sõnalistes ühikutes ja jaga peatükid võrdseteks osadeks:

kuni 10 000 sõna: lühijutt

10 000-20 000 sõna: õhuke raamat

40 000-50 000 sõna: keskmine raamat

60 000-70 000 sõna: paksem raamat

80 000-100 000 sõna: romaan

• Pane paika ka lühiajalised plaanid, näiteks sõnade arv, protsent teosest või muu hulk, mille pead iga nädal valmis saama. Peab olema miski, mille poole püüelda ja sa pead enda eest vastutust kandma, kui ebaõnnestud.
• Hangi varajast tagasisidet. Miski pole valusam, kui kirjutad raamatu valmis ja pead siis kõik ümber kirjutama, sest ei lubanud kellelgi sellele pilku peale visata. Otsi mõni usaldusväärne nõuandja, kes sulle kriitikat jagaks.

Püsi motiveerituna

• Ükskõik, mis ette peaks tulema, kuid lõpeta raamat. Saada see kirjastajatele, avalda internetis, ükskõik mida teed, kuid võimalda inimestel oma raamatut lugeda. Lihtsalt ära jäta seda oma sahtlisse.
• Ära karda ebaõnnestumist. Tea, et kindlasti saab see olema raske ja teed osasid asju valesti. Lepi sellega. See, et annad endast parima, on piisav- kõik ei pea olema ideaalne.
• Kirjuta veel üks raamat. Paljud kirjanikud häbenevad oma esimest teost. Aga ilma esimest raamatut kirjutamata ei saa oma vigadest õppida. Kirjuta raamat, anna see lugejatele ja proovi uuesti. Harjutamine on ainus viis heaks kirjanikuks saada.

Iga kirjanik peab kusagilt alustama ning tavaliselt alustatakse nii, et kirjutamine surutakse igapäevaelu vabadesse hetkedesse. Need, kes sellega hästi hakkama saavad, võivadki kirjutamisele 100% pühenduda ja jätta omad nime kirjanduse ajalukku.

Kuidas küll panna kirja massiivne lugu kontaktläätsede keerulisest arenguteest, mis algab 1835. aastast, mil Ludwig Müller-Uri tegi Saksamaal esimese klaasist kunstsilma, kuni tänapäevase peene, kõrgtehnoloogilise ja mitmemiljardilise läätsedetööstuseni? Lihtne ja loogiline vastus sellele võiks olla, et kronoloogiliselt. Aga asi on siin hulga keerulisem, kuna  kontaktläätsede tehnoloogia arengut järgmisele tasemele viinud teod olid tihti mitmete samaaegsete ja pealtnäha seoseta tegevuste tulemus ning mitmed neist sõltusid ka suure hulga entusiastide, leiutajate, ettevõtjate, ärimeeste, tehnikute, teadlaste, inseneride, optikute ja optometristide juhuslikest tegudest.

Läätsedetehniku Tuohy saatuslik õnnetus

Raamat algab põneva looga sellest, kuid kõvade läätsede tootmine sai alguse Saksa klaasipuhujate poolt klaasist kunstsilmade loomisest 19 sajandi keskel. Tol ajal oli klaassilmade valmistamine tõhus äri, kuna sõjas, haigustes ja tööõnnetustes kaotati tihti silmi. Silmi asendati täies mahus klaaskuulidega või siis kaeti klaaskestaga haigeid või vigaselt moodustunud silmi. See raamat seostab esimest korda otseselt klaassilmade tegijad  kontaktläätsede arenguga selliselt, et tema kirjelduse kohaselt algas kõvade läätsede ajastu  õnnetusega läätsedetehniku Kevin Tuohy töötoas, kus ta valmistas läätse, mille asetusosa murdus ära. Hetketunde ajel otsustas Tuohy servi poleerida, paigutas selle seejärel oma silma (või siis  oma naise – siin läheb ajaloo kirjeldus lahku) ja see töötaski.

Koduköögist maailma-areenile

Teine suur osa raamatust on pühendatud Tšehhi polümeerikeemiku Otto Wichterle tööle, kes oli sunnitud arendama tsentrifugaal-kummivalu tehnoloogiat oma kodus, kuna tema kommunistidest ülemused pidasid läätsede arendamist mõttetuks. Bowden toob oma raamatus välja ka kogu hilisema lahingu pehmete läätsede globaalsete arendamise ja tootmisõiguste saamise eest.

Raamatu tipphetk on ühekordsete läätsede leiutamine pahura Taani oftalmoloogi Michael Bay poolt. Selle loo, mida varem keegi kirja pannud ei ole, sai Bowden Bayd intervjueerides. Bay oli mures pehmete läätsede kandmise kõrvalmõjude pärast ning läätsi mikroskoobi all uurides kohkus, kuna need nägid välja „nagu supp“. Ta arvas, et suudab midagi paremat välja mõelda. Ilma mingi eelneva kogemuseta läätsede tootmistehnoloogiast näitas ta 1980. aastal üles ennenägematut julgust ning kogus kokku 5 kolleegi, et leida parem ja odavam kontaktläätsede tootmise viis. Ta julgustas oma meeskonda „tegema kõike algusest peale ise“ ja mitte otsima lahendusi raamatutest. Tema tiim arendas välja stabiilse pehmete läätsede vormimise tehnoloogia ning esimesed läätsed valmistasid nad juba kahe nädala pärast. Paar aastat hiljem müüsid nad oma tehnoloogia Johnson & Johnson’ile, kes arendas tehnoloogiat edasi ning 1988. aastal alustas juba ühekordsete läätsede müüki kogu maailmas, muutes sellega globaalset läätsede turgu drastiliselt.

Raamat kirjeldab multimiljardiliste äride – Bausch & Lomb, CIBA Vision, CooperVision ja Johnson & Johnson Vision Care – maailma, mis vastutab läätsede masstootmise eest. Samuti räägib raamat ka läätsede hooldusvahendite turust, mis algab samuti tagasihoidlikust suvilatootmisest 1960. aastatel, kui John de Carle segas läätsede hooldusvedelikke kokku oma köögis, filtreeris neid läbi naiste nailonsukkade ja täitis pudeleid enda elutoa laual.

Erinevalt tavapärastest „asjalikest“ raamatutest saab seda raamatut lugeda nagu huvitavat romaani ja kindlasti on see kasulik kõigile neile, kes seostavad äriedu suuremat kasu ka selle taga olevate ajalooliste tagamaade teadmisega.

Kui ka sinul tekkis nüüd selle äärmiselt huvitava ja mahuka raamatu vastu huvi, siis tellida saad sa seda siit SIIT

Veebruarikuus sai Rakvere teater hea uudise – nimelt kinnitas Rakvere linn, et osaleb oma eelarvest kaasfinantseeringuga Rakvere Teatri kino- ja proovisaali ehitustöödel. Seega peaks juba selle aasta lõpuks senise teatrimaja läheduses valmima uus kompleks, kuhu on planeeritud ka kinosaal ning nn. black box – proovisaal koos abiruumidega. Kokku investeeritakse uue kinomaja ehitamisse üle 12 miljoni euro, millest linnalt tuleb 1 182 014 eurot ning teine pool summast tuleb Eesti riigilt. Nii kasutab ka Rakvere teater nutikalt ära kahasse ehitamist, mille puhul partnerid ehituseks leitakse teistest riikide või institutsioonide ja eraisikute hulgast. Samas tähendab see ka seda, et sel aastal teeb Rakvere arvestades linnaelanike suhtarvuga Eestis kõige suuremaid investeeinguid.

Kuigi kino näidatakse praegusel aja ka teatri väikses saalis, on seal vananenud aparatuur ning kaasaegsemaid filme enam näidata polegi võimalik. Seega on uue kinomaja ehitamine hädavajalik – vastasel juhul kaob kino peatselt Rakverest sootuks.