Rubriik: raamatud

Eesti keskmist palka ja igapäevaseid kulutusi arvestades on laenamine paljude inimeste jaoks pea ainuke võimalus toimetulemiseks – vastasel juhul jäävad paljud elutähtsad ostud lihtsalt tegemata. Üldiselt kasutavad enamus inimesi selleks kõige lihtsamalt kättesaadavaid laenuteenuseid – nagu näiteks kiirlaenufirmade poolt pakutavaid. Põhjuseid selleks, miks suur osa inimesi just selliseid laenusid kasutavad, on mitmeid ja erinevaid. Kellel ei ole võimalik suurematest laenufirmadest laenu saamiseks nõutavaid pangaväljavõtteid esitada või siis ei paku pangad võimalust võtta laenu väiksemas summas. Oma osa mängib siinkohal ka laenutaotlemise protsessi keerulisus – pangast laenu saamine on üldjuhul pikk ja komplitseeritud protsess, samas kui kiirlaenu saamine on tehtud nii lihtsaks ja mugavaks, et paljudel juhtudel ei pea selleks isegi kodust lahkuma.

Kiirlaenude kohta ülevaatliku info saamiseks ja erinevate pakkumiste analüüsimiseks on mugav kasutada Laenud247 veebilehte.

Laenu taotlemisel on suur roll ka inimese sotsiaalsel staatusel, haridustasemel, töökohal ja sissetulekutel. Kurb tõde on siinkohal see, et suur protsent Eesti inimesi ei saa ametlikku palka, vaid elatub juhutöödest. Ka selline olukord paneb neid aeg-ajalt kiirlaenufirmade poole vaatama –  äraelamiseks raha napib ning väiksemate summade laenamisel ja eelnevate maksuvõlgade puudumisel kiirlaenufirmad inimese tausta just ülemäära palju ei uuri. Kahjuks leidub selles kategoorias ka neid, kes sellist vähest kontrolli ära kasutavad, end lõhki laenavad ning laenu tagastada ei suuda. Laen on siiski finantskohustus ning inimene peaks oma võimeid ja võimalusi enne laenu võtmist adekvaatselt hindama. Laenamine on nii mugavus kui paratamatus – ühelt poolt on vajalikke asju, mida on mugav soetada koheselt nende eest täies mahus tasumata, teiselt poolt tuleb ette ka selliseid hädavajalikke oste, mis koheseks täielikuks finantseerimiseks liiga kulukad on (pesumasin, pliit, auto jne.).

Tänapäeval on levinud “kaasaegne vanasõna“, et elu ise sunnib inimesi laenama. Kui üks laen on lõppemas, ei tasuks siiski veel kergendatult hingata, kuna elu paneb inimesi tihtipeale sellistesse olukordadesse, kus kohe tekib vajadus uue laenu järele. Leidub neid, kes nimetavad laenamist ka sõltuvuseks, aga ka neid, kes mõistavad laenamise vajadust ning suhtuvad sellesse kaine mõistusega. Käitumismallid laenamise suhtes kujunevad välja väga erinevalt – kas siis konkreetsest olukorrast või kergemeelsusest ajendatuna, a la mis see paar lisaeurot kuus siis ära ei ole.  Suuremad laenud kujutavad endast ka pikemaajalisemaid kohustusi ning eeldavad inimestelt ka mõningast „selgeltnägemist“ oma suutlikkusest ka tulevikus laenu tagasi maksta. Seega olgem laenamisel ettenägelikud, mõistlikud ja mõistvad!

Nii alustas näiteks Tartu Ülikooli raamatukogu 2010. aastal oma hoidlas kas liigse kuivuse või siis hoopis samavõrd kahjuliku niiskuse poolt kahjustatud raamatute jaoks uute tingimuste loomist ja parandab sellega nende olukorda mitmekordselt.

Enne lugemissaali ning teiste ruumide välisilme muutmist peeti oluliseks just kütte- ja ventilatsiooni süsteemide täiustamist, sest just raamatud on raamatukogus need, mis end sealsetes tingimustes kõige paremini tundma peaksid. Korralikud tingimused hoidlas tagavad vanade ja miks mitte ka uute teoste korraliku säilimise veel paljudeks aastateks. Erinevatel raamatutel on ka erinevad vajadused ning nende tagamine tähendab suurt tööd. Nii ei talu näiteks pärgamentraamat kuiva ning liigselt sooja ruumi – pikaajaliseks säilimiseks peab seda hoidma hoopis niiskes ja jahedas ruumis. Selliseid viissada aastat vanu kirjutisi on Tartu Ülikooli raamatukogus aga mitmeid eksemplare. Nüüd on tänu uutele süsteemidele lootust neid tudeerida ka meie mitmenda põlve järeltulijatel. Multilotto.com

Mis on kõige olulisem asi, mida sa tahaksid oma lapse juures arendada? Kui sa kuulud enamuse hulka, siis arukus on kindlasti top10-s. Me kõik tahame tarku, helgeid lapsi, selleks me veedamegi niipalju aega valides lapsele sobivat kooli ja kontrollides, kas meie lastel on ikka parimad õpetajad. Kuid tuleks aru saada, et lapsevanemana, muutes raamatud oluliseks osaks meie laste elus, on meil võimalus tõsta laste potentsiaali.

Me kõik teame, et lastele raamatute lugemine on kasulik. Aga kas olete kursis, kuidas see täpselt kasulik on? Missugust positiivset mõju avaldab see mudilastele või koolieelikutele? Järgnevalt räägimegi ettelugemise positiivsest mõjust kahe- kuni viieaastastele lastele.

1. Tugevam side lastega.

Laps on  pidevas liikumises- mängib, jookseb ja uurib oma ümbrust. Kahekesi voodis lamades saad aja maha võtta ja meenutada neid aegu, kuidas ta beebina sinu kaisus oli. Selle asemel, et teha sellest ülesanne, saab lugemisest tegevus, mis teid kahte lähedasemaks muudab.

2. Edukus koolis.

Üks suurimaid kasutegureid lastele ettelugemises on kindlasti laste õppimisvõime suurendamine. Paljud uurimused on näidanud, et kui lastele on enne kooli raamatuid ette loetud, siis nad saavad ka koolis paremini hakkama. See tekitab õppimiseks tugeva pinnase ja aitab paremini hakkama saada kõigis õppeainetes, sest nad suudavad teksti paremini mõista ja analüüsida.

3. Oskus paremini kõneleda.

Kogu mudilaseea õpib laps hääldust ja põhilisi vestlusoskusi. Kui laps ei oska veel lugeda, kuid võtab siiski raamatu lahti ja laliseb või loeb oma väljamõeldud lugusid, tähendab see väga tähtsa oskuse õppimist. “Mängult lugemine” annab tugeva põhja päris lugemisoskuse õppimiseks.

4. Lugemise põhioskuste õppimine.

Lapsed ei saa sündides lugemisest kui tegevusest aru, et tuleb lugeda vasakult paremale, et tekst on sõnadest erinev. Varajase lugemise üheks suurimaks kasuks ongi põhioskuste kinnistamine.

5.Paremad suhtlemisoskused.

Lugedes väikestele lastele raamatuid ette, on palju suurem tõenäosus, et nad oskavad ennast paremini väljendada ja mõistavad teisi lapsi paremini. Jälgides suhtlemist tegelaste vahel raamatus ja ka kontakti sinu ja lapse vahel lugemise ajal, õpib sinu laps väärtuslikke suhtlemisoskusi.

6. Keele omandamise võime.

Varajast ettelugemist on seostatud parema keelte omandamise oskustega, nii emakeele kui võõrkeelte puhul.

7. Loogiline mõtlemine.

Veel üks oluline raamatutest saadud oskus on aidata lastel aru saada abstraktsetest asjadest, kuidas rakendada loogikat erinevates situatsioonides, leida põhjuse ja tagajärje seos ja osata olukordadele hinnanguid anda. Kui sinu laps saab piisavalt vanaks, õpib ta neid oskuseid reaalses elus kasutama.

8. Uutele kogemustele reageerimine.

Kui sinu lapse elus on mõni oluline sündmus või stressirohke sündmus, siis sarnase situatsiooniga loo ettelugemine aitab tal sündmusega reaalelus paremini toime tulla. Näiteks esimese koolipäeva kohta raamatute lugemine aitab tal selle keerulise päevaga kergemini toime tulla ja näitab, et väike muretsemine on tavaline.

9. Parem keskendumisvõime ja distsipliin.

Väikesed lapsed võivad loo rääkimise ajal muutuda rahutuks, kuid mida tihedamini ettelugemist  juhtub, seda paremini õpivad nad keskenduma. Lugude paremini mõistmisega kasvab ka nende enese distsipliin, pikem tähelepanuvõime, suurem mälumaht- see kõik aitab sinu last edasises elus.

10. Lugemine on lõbus.

Varajane lugemine aitab lugemisest teha ajaviite, mitte kohustusliku ülesande. Lastel, kellele on varajasest lapsepõlvest ette loetud, on suurem tõenäosus valida ka tulevikus meelelahutuseks raamat, mitte arvutimäng või televiisor.

„Kirjutamine on lihtne. Pead ainult valed sõnad maha tõmbama.” Mark Twain.

Enamikele autoritele on kõige raskem ülesanne mitte kirjutamine, vaid unistus, et neid avaldataks.  Tänapäeval on selleks rohkem võimalusi kui iial varem. Tegelikult pole siiski kõige raskem avaldatud saada, vaid kirjutamise osa on siiski raskeim ülesanne.

Ma just lõpetasin oma esimese raamatu ja minu üllatuseks polnud raske mitte avaldamine, vaid kirjutamise protsess. Tagasi vaadates näen asju, mida olen juurde õppinud. Tähtsaid nippe, mida tuleks teistega jagada. Mida on vaja, et raamatut kirjutada? Siin on minu soovitused:

Alustamine.

• Alusta vaikselt. 300 sõna päevas on täiesti piisav. John Grisham alustas oma karjääri advokaadina, ta ärkas igal hommikul ja kirjutas oma romaanist ühe lehekülje. See on selgelt toimiv süsteem. Kui vajad alustamiseks ideid, siis internetis on spetsiaalsed leheküljed just selle jaoks.
• Tee plaan. Tee endale lühiplaan kogu teosest, siis jaota iga peatükk osadeks. Mõtle oma raamatust kui kolmest põhiosast- algus, keskmine osa ja lõpp. Kui teed asja keerulisemaks, võib asi käest ära minna. Kui vajad struktureerimisel abi, on olemas palju abimaterjali, näiteks artikkel „Tee tööd” Steven Pressfield.
• Määra endale kindel igapäevane aeg raamatuga töötamiseks. Kui tahad mõned päevad vabaks võtta, siis lisa see oma plaani. Ära lase enda kehtestatud tähtaegadel mööda minna.
• Otsi omapäraseid paiku, kus kirjutada. See peaks olema koht, kus sa muidu ei käi ka muid asju tegemas. Ideaalne oleks koht, paik, kuhu sisened nagu töökohta, kuid tunned ennast väga hästi.

Hoia asju kontrolli all

Pane paika kindel sõnade arv. Mõtle 10 000-sõnalistes ühikutes ja jaga peatükid võrdseteks osadeks:

kuni 10 000 sõna: lühijutt

10 000-20 000 sõna: õhuke raamat

40 000-50 000 sõna: keskmine raamat

60 000-70 000 sõna: paksem raamat

80 000-100 000 sõna: romaan

• Pane paika ka lühiajalised plaanid, näiteks sõnade arv, protsent teosest või muu hulk, mille pead iga nädal valmis saama. Peab olema miski, mille poole püüelda ja sa pead enda eest vastutust kandma, kui ebaõnnestud.
• Hangi varajast tagasisidet. Miski pole valusam, kui kirjutad raamatu valmis ja pead siis kõik ümber kirjutama, sest ei lubanud kellelgi sellele pilku peale visata. Otsi mõni usaldusväärne nõuandja, kes sulle kriitikat jagaks.

Püsi motiveerituna

• Ükskõik, mis ette peaks tulema, kuid lõpeta raamat. Saada see kirjastajatele, avalda internetis, ükskõik mida teed, kuid võimalda inimestel oma raamatut lugeda. Lihtsalt ära jäta seda oma sahtlisse.
• Ära karda ebaõnnestumist. Tea, et kindlasti saab see olema raske ja teed osasid asju valesti. Lepi sellega. See, et annad endast parima, on piisav- kõik ei pea olema ideaalne.
• Kirjuta veel üks raamat. Paljud kirjanikud häbenevad oma esimest teost. Aga ilma esimest raamatut kirjutamata ei saa oma vigadest õppida. Kirjuta raamat, anna see lugejatele ja proovi uuesti. Harjutamine on ainus viis heaks kirjanikuks saada.

Iga kirjanik peab kusagilt alustama ning tavaliselt alustatakse nii, et kirjutamine surutakse igapäevaelu vabadesse hetkedesse. Need, kes sellega hästi hakkama saavad, võivadki kirjutamisele 100% pühenduda ja jätta omad nime kirjanduse ajalukku.

Kuidas küll panna kirja massiivne lugu kontaktläätsede keerulisest arenguteest, mis algab 1835. aastast, mil Ludwig Müller-Uri tegi Saksamaal esimese klaasist kunstsilma, kuni tänapäevase peene, kõrgtehnoloogilise ja mitmemiljardilise läätsedetööstuseni? Lihtne ja loogiline vastus sellele võiks olla, et kronoloogiliselt. Aga asi on siin hulga keerulisem, kuna  kontaktläätsede tehnoloogia arengut järgmisele tasemele viinud teod olid tihti mitmete samaaegsete ja pealtnäha seoseta tegevuste tulemus ning mitmed neist sõltusid ka suure hulga entusiastide, leiutajate, ettevõtjate, ärimeeste, tehnikute, teadlaste, inseneride, optikute ja optometristide juhuslikest tegudest.

Läätsedetehniku Tuohy saatuslik õnnetus

Raamat algab põneva looga sellest, kuid kõvade läätsede tootmine sai alguse Saksa klaasipuhujate poolt klaasist kunstsilmade loomisest 19 sajandi keskel. Tol ajal oli klaassilmade valmistamine tõhus äri, kuna sõjas, haigustes ja tööõnnetustes kaotati tihti silmi. Silmi asendati täies mahus klaaskuulidega või siis kaeti klaaskestaga haigeid või vigaselt moodustunud silmi. See raamat seostab esimest korda otseselt klaassilmade tegijad  kontaktläätsede arenguga selliselt, et tema kirjelduse kohaselt algas kõvade läätsede ajastu  õnnetusega läätsedetehniku Kevin Tuohy töötoas, kus ta valmistas läätse, mille asetusosa murdus ära. Hetketunde ajel otsustas Tuohy servi poleerida, paigutas selle seejärel oma silma (või siis  oma naise – siin läheb ajaloo kirjeldus lahku) ja see töötaski.

Koduköögist maailma-areenile

Teine suur osa raamatust on pühendatud Tšehhi polümeerikeemiku Otto Wichterle tööle, kes oli sunnitud arendama tsentrifugaal-kummivalu tehnoloogiat oma kodus, kuna tema kommunistidest ülemused pidasid läätsede arendamist mõttetuks. Bowden toob oma raamatus välja ka kogu hilisema lahingu pehmete läätsede globaalsete arendamise ja tootmisõiguste saamise eest.

Raamatu tipphetk on ühekordsete läätsede leiutamine pahura Taani oftalmoloogi Michael Bay poolt. Selle loo, mida varem keegi kirja pannud ei ole, sai Bowden Bayd intervjueerides. Bay oli mures pehmete läätsede kandmise kõrvalmõjude pärast ning läätsi mikroskoobi all uurides kohkus, kuna need nägid välja „nagu supp“. Ta arvas, et suudab midagi paremat välja mõelda. Ilma mingi eelneva kogemuseta läätsede tootmistehnoloogiast näitas ta 1980. aastal üles ennenägematut julgust ning kogus kokku 5 kolleegi, et leida parem ja odavam kontaktläätsede tootmise viis. Ta julgustas oma meeskonda „tegema kõike algusest peale ise“ ja mitte otsima lahendusi raamatutest. Tema tiim arendas välja stabiilse pehmete läätsede vormimise tehnoloogia ning esimesed läätsed valmistasid nad juba kahe nädala pärast. Paar aastat hiljem müüsid nad oma tehnoloogia Johnson & Johnson’ile, kes arendas tehnoloogiat edasi ning 1988. aastal alustas juba ühekordsete läätsede müüki kogu maailmas, muutes sellega globaalset läätsede turgu drastiliselt.

Raamat kirjeldab multimiljardiliste äride – Bausch & Lomb, CIBA Vision, CooperVision ja Johnson & Johnson Vision Care – maailma, mis vastutab läätsede masstootmise eest. Samuti räägib raamat ka läätsede hooldusvahendite turust, mis algab samuti tagasihoidlikust suvilatootmisest 1960. aastatel, kui John de Carle segas läätsede hooldusvedelikke kokku oma köögis, filtreeris neid läbi naiste nailonsukkade ja täitis pudeleid enda elutoa laual.

Erinevalt tavapärastest „asjalikest“ raamatutest saab seda raamatut lugeda nagu huvitavat romaani ja kindlasti on see kasulik kõigile neile, kes seostavad äriedu suuremat kasu ka selle taga olevate ajalooliste tagamaade teadmisega.

Kui ka sinul tekkis nüüd selle äärmiselt huvitava ja mahuka raamatu vastu huvi, siis tellida saad sa seda siit SIIT

Veebruarikuus sai Rakvere teater hea uudise – nimelt kinnitas Rakvere linn, et osaleb oma eelarvest kaasfinantseeringuga Rakvere Teatri kino- ja proovisaali ehitustöödel. Seega peaks juba selle aasta lõpuks senise teatrimaja läheduses valmima uus kompleks, kuhu on planeeritud ka kinosaal ning nn. black box – proovisaal koos abiruumidega. Kokku investeeritakse uue kinomaja ehitamisse üle 12 miljoni euro, millest linnalt tuleb 1 182 014 eurot ning teine pool summast tuleb Eesti riigilt. Nii kasutab ka Rakvere teater nutikalt ära kahasse ehitamist, mille puhul partnerid ehituseks leitakse teistest riikide või institutsioonide ja eraisikute hulgast. Samas tähendab see ka seda, et sel aastal teeb Rakvere arvestades linnaelanike suhtarvuga Eestis kõige suuremaid investeeinguid.

Kuigi kino näidatakse praegusel aja ka teatri väikses saalis, on seal vananenud aparatuur ning kaasaegsemaid filme enam näidata polegi võimalik. Seega on uue kinomaja ehitamine hädavajalik – vastasel juhul kaob kino peatselt Rakverest sootuks.

Raamatud on imelised asjad. Kui me välja mõeldud lugusid loeme, suudame tunda tugevaid emotsioone. Vahel peame peatuma ja aduma, et see pole tegelikult päris. Miks peaksime tundma tõelisi emotsioone ja naerma väljamõeldud lugude üle? Põhjuseks on, et enamik meie aju osadest ei suuda välja mõeldul ja reaalsusel vahet teha ja need osad käituvad mõlemal juhul samamoodi. Meie esiisadel oligi ainult päris elu, neil polnud ettekujutuse maailma. Need osad, mis maailmu eristada ei suuda, ongi pärit iidsetest aegadest- ehk siis püsinud kaua muutumatutena.

Teatud ajahetkel hakkasid inimesed teineteisele lugusid jutustama. Keel ja ettekujutlus töötasid koos, nagu ka nüüd, ja tekitasid peas kujutatud lugusid ja emotsioone. Me ei pidanud minema naaberorgu, et teada saada, kas seal on ohtlikke loomi, saime info oma kaaslastelt.

Mitmed eksperimendid on näidanud, et inimesed kipuvad uskuma, mida neile räägitakse, kui just neile pole enne öeldud, et see võib vale olla, see on loogiline, sest esialgne juttude edastamise eesmärk oligi info jagamine. Sellel põhjusel tunnemegi päris emotsioone, kui loeme väljamõeldud lugusid, sest osaliselt arvame, et see on päriselt. Nagu õudusfilmi vaatamine- me kardame, aga kinnitame endale, et see pole päriselt.

Naermist seostatakse huumoriga, kuid kõige suuremad naeruhood võivad tekkida, kui olukorras pole midagi naljakat. Naeru uurijad ehk gelotoloogid räägivad, et kõige tihedamini naerdakse olukordades, mis pole naljakad- kõditamine, vanade sõpradega kohtumine või “Borati” vaatamine. Kuidas saame siis naeru mõista, kui see võib juhtuda suvalisel ajal suvalises olukorras? Parim teooria oleks see, et naerame, kui pääseme ohust. Juhtub midagi ootamatut ja hirmsat ja tuleb välja, et olukord on hoopis ohutu.

Kuigi ka huumori kohta on erinevaid teooriaid, siis hea huumori puhul on oluline üllatusmoment või ootamtu olukord. Laboris tehti katseid, kus inimesed tõstsid väikseid ämbreid ja kui ämber oli ootamatult kerge või raske, siis see tõi katsealustes tihti esile naerupahvaku. Kõditamise puhul aga katsutakse meie kehal kohti, mis on õrnad, kuid samal ajal me teame, et see pole meile ohtlik.

Naermist võib esile kutsuda tunne, kuid sellel on ka visuaalne ja kuulatav komponent. See järeldub sellest, et naermine võib olla nakkav. Sellel võib olla kommunikatsiooniline eesmärk, et teavitada ka teisi, et miski on ohutu. Arvatakse, et ka ahvidel on analoogsed naermise väljendused ja rottide kõditamisel tekib inimestele mitte kuuldav heli, mida teised rotid kuulevad.

Ja seega ongi fakt, et suudame raamatute lugemisel naerda, et meie ettekujutus on nii tugev, et suudame tekitada endale “päris” maailma. Meie “vanad” aju osad vähemalt arvavad seda. Ja kõige imelisem on see, et selleks on vaja vaid tindiga kirjutatud märke paberil- ettekujutatavad lood, mis suudavad meid viia läbi aja ja ruumi teiste inimeste peadesse.

Miks me siis naerame, kui näeme tinti paberil? Sest me loome reaalsuse, kus naeru ärgitavad samad asjad ja olukorrad, mis päris elus. Sa võid lugeda ükskõik kas hirmujutte, seiklusjutte oma turvalises kodus, olukord, mis võib tunduda ohtlik, kuid on turvaline, ning sa lubadki endale naeruteraapiat.

Kui ka sinu lapsele on arst välja kirjutanud prillid ja ta kipub selle üle veidi kurvastama, siis kindlasti leiab ta lohutust vahvast lasteraamatust „Roosaliisa prillid“, Raamatu on kirjutanud tuntud lastekirjanik Aino Pervik ja selle on välja andnud 2014. aastal kirjastus Päike ja Pilv.

Roosaliisa prillide lugu loe lühidalt siit:

„Roosaliisale on prille vaja!“ ütles õpetaja Roosaliisa emale. „Roosaliisa ei näe, mida ma tahvli peale kirjutan. See ei lähe mitte. Laps peab selgesti nägema.“

Ja Roosaliisa saigi prillid. Ilusate raamidega, millel olid sangade küljes tillukesed kivikesed. Kivikesed sädelesid nagu teemandid.

Roosaliisa meeldis oma prillidele. Kui Roosaliisa peegli ees ennast oma uute prillidega vaatas, siis prillid olid igatahes väga rahul. Roosaliisa nina oli otsekui nende jaoks loodud. Kõrvad samuti. Prillid tundsid end väga kindlalt ja mugavalt ja olid oma meelest äärmiselt ilusad.

Ja prillid otsustasid, et nad näitavad Roosaliisale maailma ja kõike seda, mis maailma sees, võimalikult meeldivalt. See oli täiesti prillide võimuses.

Näiteks kaalikahautis nägi tänu prillidele välja nagu virsikukompott. Maitse päris see ei olnud, aga igatahes maitses kaalikahautis Roosaliisale tunduvalt paremini kui muidu, nii et ta sõi kõik ilusasti ära.

Prillid olid väga hädas, kui Roosaliisa koos emme ja issiga õhtul telekat vaatas. Prillide meelest ei olnud kena sugugi kõik, mida sealt näha sai. Prillid püüdsid koledate kohtade ajal uduseks minna. Aga sellega ei olnud Roosaliisa põrmugi rahul. Ta hõõrus prille prillipuhastuslapiga, kuni prillid lausa oigasid, sest nad said kõvasti haiget. Aga puhtaks ja selgeks nad läksid. Kui nüüd teleekraanile ilmus kuri sõdur, kes sihtis püssiga inimesi, siis hakkas prillidel nii piinlik ja paha, et nad lihtsalt punastasid.

Roosaliisa nägi läbi punastamisest roosaks läinud prillide, et päriselt see sõdur ei olnudki südamest kuri. Sõduril oli täitsa armas nägu peas. Sõdur oli ise kah surmani kohkunud, et ta peab niiviisi inimesi püssiga sihtima. Tegemist oli mingi kohutava arusaamatusega.

Edasi läks nii, et püssitorust kasvas välja suur roosa roos! Kõik inimesed hakkasid naerma ja omavahel sõbralikult rääkima ning laulma. Sõdur ka.

Nüüd olid prillid väga rahul.

Vahvat raamatut Roosaliisast ja tema prillidest saab osta Rahva Raamatu e-poest soodushinnaga 9.29 € SIIT.

Ungari tudengi  Kincső Nagy ülikooli kursusetöö- pimedas helendavad illustratsioonid- sai tohutult populaarseks. Hetkel on tudeng nõutud hing, sest tema Harry Potteri illustratsioonide järele on suur nõudlus.

Kincső Nagy on 26-aastane graafilise disaini tudeng Lääne-Ungari ülikooli kunsitinstituudis. Ta kasutas laserit, pop-up’e ja pimedas helendavatvärvi ning lõi raamatukaaned igale osale ning illustreeris samuti täielikult J. K. Rowlingu romaani „Harry Potter ja tarkade kivi.”

Algul ta postitas oma disainitud töö Behance’i veebilehele, hiljem Redditi keskkonda ning oli vaimustuses reaktsioonidest, mille ta sai.

„Sain hiigelpalju emaile, tunnen end nagu tormi keskel,”lausus Nagy ajalehele. „Olin tõesti üllatunud, kui paljudele inimestele selline Harry Potteri taasdidsainimine meeldib.”

Euroopas on tugev Harry Potteri fännibaas, kohe pärast Nagy edulugu tuli uudis, et Potteri fännid saavad õppida „Sigatüüka koolis”, sest Taani ja Poola fännide koostöös tehti selline kool ühte Poola kindlusesse.

Nagy raamatute disainid tekitavad kaante juures maagilise efekti. Enne õige värvi leidmist katsetas Nagy paljude värvidega, enne kui leidis õige helenduse tugeva sinise tooni näol.

Iga kaane tiitlile on lõigatud sümbol, millele Nagy on lisanud laseriga välja lõigatud pimedas helendama hakkavad embleemid.

Tudeng räägib, et „tal oli ainult rõõm just nimelt sellise raamatu kallal töötada, mis tegelikult sisendab maagiat just sisemusest, et konkreetselt lool endal on väga tugev valgusjõud sees.”

Nagu paljud teised noored kunstnikud, ammutab ka Nagy inspiratsiooni internetist. Pärast insmipratsionireisi Berliini Kreuzbergi linnaossa otsustas ta asuda tööle šabloonidega.

„Selleks et jõuda Harry Potteri tööni, kogusin ma enne väga palju šabloone, näiteks meeldivad mulle Poola illustraatori Agata Dudeki tööd, kes teeb tänavakunsti, samuti lasteraamatute illustratsioone ning isegi vanadele filmidele stseene, räägib Nagy, kellel on oma kaastudengite täistoetus.

Tüdruk räägib, kuidas nad oma ülikooli osakonnas töötavad koos justkui üks suur perekond. Kõik on mind aidanud ning toetus on olnud suur. Isegi kui see abi on olnud võileiva tegemine sel ajal, kui pean meilidele vastama.

Kõige tihedamalt küsitakse Nagy illustratsioonidest teada saades: „Kus ma saan neid käes hoida?”

„Näiteks eelmisel nädalal sain ma meili teel väga palju tagasisidet oma kunstitööde kohta- need olid väga kenad meilid tervest maailmast,” räägib Nagy diplomaatilselt. „Kuid kahjuks ei oska ma veel vastata sellele küsimusele, kas need tööd ka avaldatakse.”

Nagy on teinud ka „Meistrile ja Margaritale”sarnase projekti, nii et sellise andega, nagu temal on, on ainult aja küsimus, millal need trükitakse.

Kirjasõna ei ole tavaliselt kuigi palju väärt, aga mõnikord võib see maksta ka miljoneid. Viimase 31 aasta jooksul on valitsused, miljonärid ja erakollektsionäärid haruldaste käsikirjade eest korduvalt trumbanud üksteist üle oksjonitel. Allapool toome ära 5 kõige kallimat raamatut, mis eales müüdud, kusjuures need hinnad on kohandatud vastavalt tänapäevasele inflatsioonile.

1. Leonardo da Vinci, Leicester´i koodeks ($49.4 miljonit, 1994) – selle käsitsikirjutatud teaduslike märkmete kogu ostis endale Bill Gates.

2. St. Benedicti Henry Lõvide ordu gospellaulude kogumik ($28 miljonit, 1983) – selle Saxony hertsogi poolt kokku pandud 12.sajandist pärit tööde omanik on Saksamaa valitsus.

3. Magna Carta ($24.5 miljonit, 2007) – üks 17-st 12.sajandi versioonidest, mis läks ühelt miljonärilt (Ross Perot) üle teisele ( David Rubenstein, Carlyle Group´i kaasasutaja).

4. St. Cuthbert´i Gospel ($15.1 miljonit, 2011) – jesuiidid müüsid selle 7.sajandi töö Briti raamatukogule.

5. Bay psalmide raamat ($14.5 miljonit, 2013) – Rubenstein ostis ühe selle 1640. aasta raamatu 11-st säilinud koopiast.

Kui ka sina oled kirglik lugeja, aga selliseid summasid just tagataskust välja ei käi ja silma on ka jäänud mõni küll veidi tagasihoidlikum, aga siiski märkimisväärse maksumusega lugemisvara, mille arvad endale olevat just hädavajaliku, siis ka siinkohal võib abi saada kinnisvaralaenust. Loomulikult peab sinul või mõnel su sõbral sel juhul ka olemas olema kinnisvara, mille tagatisel see kinnisvaralaen võtta (kui sõbra oma, siis loomulikult peab ka sõber sellega nõus olema). Eestis on üheks paindlike ja soodsate kinnisvaralaenude pakkujaks Omalaen.

Kinnisvaralaenu eest võib vabalt osta ka raamatuid, sest selle sihtotstarve ei ole määratud ja selle kasutamine ei ole piiratud – kinnisvaralaenust saadud rahaga võid katta muuhulgas ka igapäevaseid tarbimiskulutusi, õppe- ja ravikulusid, teha remonti või selle abiga tuua kasu oma ärile.

Ja kui mõnele sinu tuttavale võib näida kinnisvaralaenu raha eest raamatute ostmine paraja hullumeelsusena, siis võid talle näidata ülalpool toodud nimekirja ning tuletada meelde, et ka raamatud võivad endast kujutada pikemas perspektiivis vägagi tarka investeeringut.

Fännidel on veel pikk ootamine ees, sest 2015. aastal „Jää ja tule laulu” seerias uusi väljalaskeid oodata pole. Järgmisena peaks ilmuma kuues romaan sarjast nimega “Winds of winter” (tõlkes Talvised tuuled). Siiski peaks selle aasta jooksul ilmuma kolm lühiromaani, mis leiavad aset Troonide mängu maailmas.

Veel üks aasta ootamist George R. R. Martini fännidele, enne kui ilmub “Winds of winter” kuues romaan “Jää ja tule laulu” sarjas, kinnitas tema kirjastaja. Lugejad peavad ennast lohutama kolme illustreeritud lühiromaaniga Westerose’i maailmast.

„Seitsme kuningriigi rüütel” leiab aset umbes sajand enne “Jää ja tule laulu” veriseid sündmusi, kui Raudtroonil valitses veel Targaryenide dünastia. Ilmumisajaga oktoobris on see kogumik kolmest lühiromaanist ning on ametlik „Jää ja tule laulu” eellugu. „The Hedge Knight“, „The Sworn Sword“ ja „The Mystery Knight“- need on varem ilmumata ja illustreeritud versioonid.

George R. R. Martini kirjastaja Jane Johnson firmast HarperCollins lubas fännidele, et tulevatest lühiromaanidest leiab mitmeid vihjeid kogu sarja mõistmiseks.

„Lühiromaanid,” ütles Johnson, „on illustreeritud mustvalgete piltidega Gary Gianni klassikalises stiilis. See saab olema armas raamat, ma jumaldan neid vaimukaid, naljakaid lugusid.”  „Need annavad huvitavaid vaatepunkte populaarsesse loosse, Ser Duncan Pika, hekirüütli, vaatenurgast ning tema kannupoisi Eggi, kes on palju rohkemat, kui esmapilgul paistab,“ ütles kirjastaja. ”Kuigi lühiromaanid on varem eri kogumikes ilmunud, kuid nad pole kunagi koos olnud ja sellest saab eriti ilus väljalase.”

Samuti kinnitas Johnson, et „Talviste tuulte“ kuues romaan, sarja, mida näitab HBO kanal oma Troonide mängu sarjas, järgmine osa 2015. aastal ei ilmu. “Ma ei oska ka oletada, millal järgmine romaan valmib,” ütles ta, “raamatud muutuvad aina keerulisemaks ja vajavad autorilt tohutut keskendumist. Fännid peaksid mõistma, et nende hiiglaste maht on sama suur kui mõne teise autori kaks või kolm romaani.”

Fännid on oodanud uut raamatut juba alates viienda romaani „A Dance with Dragons“ ilmumisest 2011. aastal ja nende isu on ainult üritatud rahuldada üksikute lõikude avaldamisega internetis.

Kirjanik lohutas fänne, sest kusagilt oli tärganud kuulujutt, mis rääkis, et kuues romaan ilmub 2014. aasta jõulude ajal. „Vabandust. See pole tõsi. Vaadake, olen öelnud seda varem ja ütlen veel, ma ei mängi uudistega uuest romaanist. Ma tean, et palju inimesi ootab seda ja on kaua oodanud. Ma jätkuvalt töötan “Winds of winter” kallal. Kui see on valmis, annan teada. Ei tule mingeid vihjeid ilmumise kohta või koode, mida vaja murda ja vaevalt kattub ilmumine jõulude või Valentinipäevaga või Lincolni sünnipäevaga. Kui see on valmis, siis ma ütlen, et see on valmis. Ma ei tea, kuidas suudan seda veel selgemaks teha,” kirjutas autor oma blogis.

Varem on Martini sõbrast romaanikirjanik Neil Gaiman kaitsnud Martinit pärast fännide kriitikat. “George R. R. Martin pole teie käsutada,” kirjutas Gaiman oma blogis 2009. aastal. „Seda oleks kasulik teada, kui  leiad ennast trükkimas, et sa tahad raamatut kohe lugeda. Inimesed pole masinad. Kirjanikud ja kunstnikud pole masinad.”

Meelita oma lapsed lugema meie soovitustega:

1. Veelaevaga alla- Richard Adams (1972)

See romaan räägib sellest, kuidas jänesed leiavad oma tõotatud maa, nii nagu neile maagiliselt ette kuulutati- see kõik toimub idülliliste Hampshire’i maastike ja Aeneidi taustal. Adams naudib oma haridusega uhkustamist ning see on elav sissejuhatus intelligentsetele raamatutele.

2. Kääbik- J.R.R. Tolkien (1937)

Siin kohtume tegelastega, tänu kellele saab „Sõrmuste isand“ teoks ning seda kõike Peter Jacksoni eel. Siin on Gollum isegi veel külmavärinaid tekitavam, sest me näeme teda kääbiku silmade läbi, kes on seiklejatest harva kõige külmema närviga.

3. Lõvi, nõid ja riidekapp- C. S. Lewis (1950)

Tere tulemast Narnia võlumaailma, kus valitseb kuri Valge Nõid ja on igavene talv. Üks peategelastest reedab oma kaaslased nõiale. Lõvi Aslan on nõus nõia käe läbi surema, et reetmine andestatud saaks ja Kevad võiks uuesti Narniasse tulla.

4. Charlotte koob võrku- E. B. White (1952)

New Yorgist pärit kirjanik jagab meiega elegantse stiiliga lugu altruistlikust peente kommetega ämblikust ja seast, kelle üle ta on uhke. Lae all elav ämblik Charlotte võtab siga Wilburi oma hoole alla. Ja nende sõprus muutub aina tugevamaks.

5. Väike Prints- Antoine de Saint-Exupery (1943)

Väike Prints kukub Maakerale, et kohtuda autoriga, kelle lennuk kukkus alla. Väike prints jutustab filosoofiliselt tarku lugusid teistest planeetidest. “Väike prints” on autobiograafiline muinasjutt sõprusest, armastusest ja hoolimisest, mis võib muuta teie seni kehtivaid väärtushinnanguid.
6. Pipi Pikksukk- Astrid Lindgren (1945)

Päris eriline on elada orvuna ainult koos oma hobuse ja ahviga. Ometi tuleb ta täiskasvanulikult ja mängeldes toime paljude olukordadega.

7. Emil ja detektiivid- Erich Kästner (1929)

Emililt röövitakse tema ema raskelt teenitud säästud. Ta saab abi Berliini detektiividelt ja kuigi see tundub justkui maailma parim lapsepõlvemäng, ei ole päris elu üldse  kaugel.

8. James ja hiigelvirsik- Roald Dahl (1961)

See on üks Dahli varasematest, parimatest ja enim arendatud lugudest. Pole mingit probleemi muuta putukad hiigelsuurteks või muuta pilved rääkivateks: see on imesid täis maailm.

9. Karupoeg Puhh- A. A. Milne (1926)

Tegelased alustavad päevaga külastades üksteist, õpivad lendama ja elavad üle üleujutusi.

10. Väike printsess- F. Hodgson Burnett (1905)

Sarah on pärit küll priviligiseeritud perekonnast, kuid praegu elab justkui Tuhkatriinu- nii ta mängibki vaid, et on printsess. Ta näitab, kuidas printsessiks olemine on rohkem seotud vaimse seisundiga kui sotsiaalse taustaga.

11. Kuidas?-R. Kipling (1902)

Kuidas leopard endale täpid sai? Kuidas tehti tähestik? Miks on elevantide londid nii pikad? Kipling on kannatliku vanema eeskuju, mis puudutab miks-küsimusi. Mis tähtsust on evolutsioonil, kui raamatust on nii palju lõbu.

12. Reis maakera südamesse- J. Verne (1864)

Verne’il on õnnestunud kõikide võtetega peatükid seiklusi täis pikkida. Saladuslikkus varjutab kõiki jutu osi- iga sõna üritab meid veenda, et Maa keskmes tõesti on midagi müstilist.

13. Tuul pajuokstes- K. Grahame (1908)

Lõbus lasteraamat vahvast Mutionust, tema kohtumisest vanade sõpradega, seiklustest jõel, reisil ja metsikus metsas. See on idülliline, stiilne ja värvikas kirjeldus loomade elust jõel.

14. Nukud- A. M. Martin, L. Godwin (2000)

Nukud su nukumajas võivad ju tunduda sulle elutud, kuid sul pole tegelikult üldse aimu, mis tegelikult toimub. Näiteks jälitavad nad kadunud sugulasi ja trotsivad julma saatust.

15. Raamatud vormivad last- Francis Spufford (2002)

Kuigi see raamat pole lastele kirjutatud, saab siit ikkagi lugeda, kuidas kasvada lugemise keskel ning see on väljendusrikas teekond sellest, kuidas laste suurekssaamine juhtub ikkagi ootamatult.